Sünnipäev

Liisi Kroonmäe

Kell on 6.30 hommikul. Kraadiklaas näitab 25 kraadist pakast. Tunni aja pärast tõuseb päike. Antsla Üksikkompanii kodu ette kogunevad kaitseliitlased, et osa võtta pidulikust jalutuskäigust ja lipu heiskamise tseremooniast Antsla kesklinnas. Koidab. Varsti paitavad esimesed päikesekiired Maarjamaad. On Eesti Vabariigi 93. Sünnipäev.Ei saa öelda, et tänapäeva inimesed ei hooli oma riigist, sest nähes kui palju inimesi päikesetõusul Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juurde kokku oli tulnud ja kuidas koos kuulati ära vallavanem Tiit Tõnts, Urvaste koguduse õpetaja Üllar Salumets, Võru maavanem Andres Kõiv, valla volikogu esimees Kurmet Müürsep, Maaülikooli rektor Mait Klaassen, Kaitseliidu Võrumaa Maleva pealik Kalev Ader ja ajaloolane ning vabadusvõitleja Valdur Raudvassar. Sõnavõtud sätib parajaks pakane.

Eestlased on omapärane rahvas, kes on läbi ajaloo üritanud tõestada oma rahvustunnet, olenemata meie väikesest rahvaarvust. Meie rahval on palju, mille üle õnnelik olla, samas on meid tabanud hädad ja raskused. Eestlased on ju tegelikult väga pika ajalooga rahvas. IX aastatuhande algusest eKr pärinev Pulli asukoht on kõige vanem praegu teadaolev inimeste elupaik Eestis. Esimesed elanikud tulid siia kuskilt lõuna poolt, mida kinnitavad Pulli asulast leitud esemed. Selle pika ajalooga rahvas on läbi elanud alates muinasajast kuni tänapäevani nii raskemaid kui ka kergemaid aegu. Aja jooksul on välja kujunenud eestlase iseloom. Eestlast on peetud isekaks ja kadedaks, kes leiab alati midagi, mille üle oma pahameelt üles näidata. See arvamus on välja kujunenud juba mitukümmend aastat tagasi. Näiteks on lääneriikidele siiani arusaamatu, miks me oleme nii vaenulikud venelaste vastu ja hoiame nii tugevalt oma ajaloost kinni ning ei suuda unustada seda, mis toimus aegu tagasi. Nende jaoks on mõistmatu, et me 1939 aastal baasidelepinguga lasime Nõukogude Liidu ise oma riigis võimule, aga nuriseme selle üle siiani. See, miks me olime sunnitud seda tegema, ei läinud kellelegi korda. Tänu sellele peetakse meid rahulolematuteks. Lisaks isekusele ja kadedusele oleme me veel põikpäised, ega anna kergelt alla ja oskame nüüd juba seista oma õiguste eest. Eesti on viimaste aastatega palju edasi arenenud ja üritanud oma kultuuripärandit säilitada. Eesti riik on eestlasele tähtis. Sellepärast oleme me ka valmis seda iga hinna eest kaitsma. Kui 1918 aastal, 24. veebruaril kuulutati välja Eesti Vabariik andis see eestlastele usku, lootust ja eelkõige enesekindlust, võit Vabadussõjas tõi meile meie kõige tähtsama-oma riigi. Meil on isamaaluule, isamaalaulud, isamaalikud erakonnad. On emakeelsed kõrgkoolid, uurimisinstituudid, teaduskeskused ja olümpiavõitjad. Meil on rahvuslikud aated, rahvuslik võitlus, ärkamised, märkamised, isamaalisus. Ma olen sündinud Eestis, ma elan Eestis, ma olen Eesti kodanik, ma olen Eesti rahvusest ja tean Eesti traditsioone ja tavasid. Mina arvan, et „Eestlane olla on uhke ja hää“.