Palja käsi kuulipilduja vastu

Prof. dr. Hans Oldekopi kangelastegu Vabadussõjas. Kui kaines ja tasakaalukas õpetlases ärkab sõjasangar.

Laiemad ringkonnad ei tea neist vägitegudest, mis meie soomusronglased Vabadussõjas korda saatsid, kuigi palju. Ka soomusronglased ise ei kiidelnud nendega, ja ainult vahel, igavuse peletamiseks jutustasid nad vagunis naril lamades Kaarli, Oskari või Antsu „kuraditükest”. Kõnelesid, kõnelesid ja – unustasid viimaks, sest uus, veel hulljulgem, veel „toredam tükk” tõusis päevakorrale. Ühest säärasest, laiemaile hulkadele tundmatust kangelasteost vaenlase töötava kuulipilduja vallutamisest palja käsi jutustab alljärgnev kirjutus.

Oldekop

Nooremleitnant Johann (Hans) Adelbert Oldekop

Vallutada palja käsi vaenlase töötav kuulipilduja- selliseid juhtumeid on Vabadussõjas olnud vaid paar. Ühe säärase kangelasteoga sai kahekümne aasta eest hakkama laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 dessantpataljoni ülem nooremleitnant prof. dr. phil. Hans Oldekop, pärit Tallinnast. See oli 1919. aasta märtsikuus, kui punavägi tahtis Võru juures meie väerinnet läbi murda ja ähvardas Valga-Petseri raudteed läbi lõigata, ning kui Võru linn seisis peagu juba punaste patareide tule all. Sellest raskest ajajärgust leiame sõjavägede ülemjuhataja staabi teadaandes seisukorra kohta väerinnetel 21. märtsi homm. järgmist: „Marienburi sihis Ahi järve küla juures hävitas meie soomusrongi dessant alamleitnant Oldekopi juhatusel ühe vaenlase roodu täiesti ja võttis roodu komandöri vangi. Sõjasaagiks saime ühe kuulipilduja.” See operatsioon on meie „kuiva-maa-ristlejate” soomusrongide tegevuses üks iseloomustavamaid. Valga-Marienburi kitsarööpmelise raudtee äärest olid meie nõrgad ja väsinud Tallinna ja Tartu kaitsepataljonid vaenlase ülejõu survel taandunud ning kaotanud sideme teiste väeosadega. Oli juba karta, et punased võivad läbi metsade kuskil Valga-Võru raudteele välja tungida ning selle läbi lõigata. Sel kriitilisel ajal seisis laiarööpmeline soomusrong nr. 3 puhkusel Antsla jaamas. Et ülalnimetatud väeosi toetada ning nendega sidet luua, seks saatis rongiülem kapten O. Luiga 20. märtsi varahommikul soomusrongilt küüthobustel kolmekümnemehelise dessandi 3- 4 ohvitseriga nooremleitnant Oldekopi juhatusel lõuna poole välja. Raudteest viisteist kilomeetrit eemal, Ahi järve lähedal, sattusid soomusronglased ühe punaväe kompanii peale. Soomusronglased kihutasid regedel otse punaste kompanii keskele ning avasid marutule. Lühikese tulevahetuse järele oli punaste kompanii hävitatud, ainult 6- 7 ellujäänut pääsesid põgenema. See kompanii oli ühe Läti kommunistliku kütirügemendi allüksus. Vastu panema jäi ainult punaste kompanii ülem kuue mehega, kes Sõeru metsavahi majas, mis kõrge telliskivist vundamendiga ehitis, olid leidnud oma maksim- raskekuulipildujale hea tulepositsiooni. Metsavahimaja ümber oli lagendik. Iga kord, kui soomusronglased tahtsid sellest üle jooksta, pani kuulipilduja oma tulistamisega tee kinni. Lumi soomusronglaste ümber aina tuiskas kuulidesajust. Juba sai mitu meest haavata. See ajas alati külmaverelise ja tasakaaluka õpetlase professor Oldekopi vihale, ja ta otsustas kuulipilduja vaikima sundida. Teadagi on säärase hulljulge ettevõtte tagajärg peagu alati traagiline, aga see ei kohutanud meest, kes vast hiljuti haiglast saabunud, kus ravis oma Kirepi lahingus saadud jalahaava. Peab ju sõjas arve eluga alati selge olema. Annud käsu dessandile köita punaste tähelepanu, roomas prof. Oldekop mööda lund metsavahimaja akna alla. Oldekopi õnneks ei pannud punased teda tähele ja, jõudnud akna alla, haaras Oldekop aknast väljaulatuva maksimi raua otsast kinni ning rebis selle allapoole. Kuulipilduja ei saanud enam soomusronglasi kuulidega üle külvata- leitnant Oldekop oli saanud hakkama kangelasteoga, mis näis olevat võimatu. Maas lamades ja kuulipilduja raua otsast kramplikult kinni hoides sai aga vapper ohvitser ülalt ühe kuuli põigiti üle selja, kusjuures kuul riivas selgroolüli. Tunginuks kuul veidi sügavamale, olnuks prof. Oldelop surnud. Samal hetkel sööstsid soomusronglased hurraahüüetega, käsigranaadid käes, maja peale. Kuid punased ei mõtelnudki alla anda. Nad panid vihaselt vastu ja hävitati viimseni. Juhuse tõttu jäi ellu ainult punaste kompaniiülem Leepin, kes langes vangi. Peale prof. Oldekopi sai metsavahimaja vallutamisel raskesti peast haavata ka leitnant P. Asmus (praegu kolonel-leitnant ja Tartumaa maleva pealik) ja mitu soomusronglast. Raskest haavast hoolimata jäi prof. Oldekop oma meeskonna juure ning lõi veel kahe punaste kompanii pealetungid tagasi, ja lahkus alles siis, kui vahetus jõudis kohale. Selle kangelasteo eest annetati prof. Oldekopile 2. liigi 2. järgu vabadusrist; eelmise järgu rist annetati temale varem ülesnäidatud kangelasteo eest.

IMG_0102

Saera (artiklis Sõeru) metsavahi maja

Sama päeva õhtul 3. soomusrongi ülem telegrafeeris Sõmerpalust soomusrongide divisjoni ülemale muuseas järgmist: „Alam-leitnant Oldekop võttis metsavahitalu Sõeru ära, kus enamlase roodu hävitas. Enamlaste üks ohvitser ja üks kuulipilduja on meie kätte sattunud.” Punane komandör Leepin toodi soomusrongide divisjoni staabiülema käsul Valka ülekuulamisele. Seal tundis tema ära laiarööpmelise soomusrongi nr. 1 ülem leitnant E. Neps, kellega Leepin enne Vene revolutsiooni oli Läti kütirügemendis ühes kompaniis teeninud: Neps rühmaülemana, Leepin kompanii veltveeblina. Oktoobrirevolutsiooni järele oli Leepin, siis juba lipnikuks ülendatud, astunud enamlaste teenistusse. Leitnant Nepsi vastutusel anti lipnik Leepin teenistusse 1. soomusrongile, ehk küll ta avaldas kohe soovi minna Läti sõjaväkke, milline sooviavaldus aga paistis algul kahtlasena. (Läti väkke läks Leepin pärast landesväärisõja lõppu.) Endine punaväe komandör ja kommunist Leepin teenis meie vapraimal soomusrongil ustavalt ja truult, mille tõenduseks on allolev episood. Kui punased aprilli keskel algasid teist suurt pealetungi Võru sihis, kindla tahtega Võru tagasi võtta, tõi Leepin, kes Valgast lahingusse kaasa võetud, ühe meie kuulipilduja ära, mille soomlased olid Mõniste juurest taandumisel maha jätnud. Varsti seejärele saabus Mõnistesse soomusrongide divisjoni ülem kapten A. Irv ja tänas mehi ülesnäidatud vahvuse ja tehtud töö eest. Isiklikult ta tänas aga Leepinit kuulipilduja päästmise eest.

IMG_0100

Mälestusmärk Saera lahingus hukkunud kaitseliitlastele

Siin esinema loo kangelane prof. Oldekop sündis 26. detsembril 1886. a. Tallinnas. Õppis 1963—1906. a. ajalugu Tartu, Müncheni, Leipzigi ja Viini ülikoolis, omandades viimases 1909. a. dr. phil. astme väitekirjaga „Die Ausäuge der katholischen Kirche bei den Ostseefinnen” (1912. a.). Võttis osa kaardiväeohvitserina Maailmasõjast ja 3. soomusrongi dessantpatalj. ülemana Eesti Vabadussõjast; oli oma kaasvõitlejate poolt väga lugupeetud ja armastatud. Ta võttis ennastsalgavalt osa kõigist suuremaist 3. soomusrongi operatsioonidest. Alati hoolega ja külmavereliselt operatsioone ette kavatsedes, viis ta nad suure järjekindluse ja osavusega läbi, oma isikliku vahvusega mehi kaasa tõmmates. Ta sai lahinguis mitu korda ja õige raskesti haavata küll jalga, küll selga -, kuid paranes iga kord ning tuli jälle oma soomusrongile tagasi, kuigi ta kui vigastatu võinuks jääda tagalasse. Kui Tartu ülikool 1919. a. 1. detsembril algas tegevust, vabastati prof. Oldekop sõjaväeteenistusest ja nimetati ülikooli üldajaloo-professoriks. 1924. a. algul grippi haigestunud, oli ta paranedes liig vara jälle tööle hakanud, mistõttu haigus tuli uuesti tagasi ja, kopsule ja südamele üle minnes, tõi surma 13. märtsil 1924. a. Ta suri 40 aasta vanaduses. Kuigi Oldekop oli rahvuselt sakslane, olid Eesti iseseisvus ja vabadus ning eesti rahva hea käekäik tema ideaaliks. Selle tõenduseks on juba see, et kui Eesti rahvusväeosi hakati moodustama, astus Oldekop kaardiväe nooremleitnaudina 1. Eesti polku, samal ajal kui nii mitmed eesti rahvusest ohvitserid naersid Eesti iseseisvuse mõtte üle ning arvasid paremaks teenida meile vaenulistes vägedes. Samuti ka see, et prof. Oldekop võitles landesvääri-sõjas enamlastega ennastsalgavalt Saksa rauddiviisi ja Balti landesvääri vastu.

“Esmaspäev” nr. 7, 18 veebruar 1939