Võrulased võivad olla uhked,

et just nende kodumaal teostatakse esimesed kaitseliidu manöövrid. „ Elule“ kirjutanud kolonel-leitnant  A. Laats, „Sõduri“ tegevtoimetaja.

Võrumaa on juba vabariigi algpäevilt sammunud omakaitse ja kaitseliidu tegevuses õige nähtaval kohal. Võrumaa on ka osa Eesti territooriumist, kus segaste aegade tõttu on valitsenud õige rohkesti igasuguseid vintsutusi ja raskusi. Juba 1914 a. suvest saadik, mil algas maailmasõda, sattus ta erakorralistesse vintsutustesse, olles ujutatud  üle alaliselt liikuvatest, rinde lähemasse seljatagusesse koondatud suurtest väehulkadest, ladudest, staapidest ja asutistest. Viimaste hulk tihenes selle järele, kuidas sõja kestes võitlusrinne kandus lähemale Eesti piirile. 1917 a. novembri keskel Venemaal toime pandud enamline revolutsioon hävitas lõplikult sõjaväe sisekorra ja välise korrapidamise. Seetõttu oli korralagedus Võrus ja Võrumaal vene väeosades jõudnud novembri lõpupoole kirjeldamatuseni: mässud, rüüstamised ja muu terror elanike kallal olid tõusnud harijooneni. Võrule ja Võrumaale tol ajal ruttasid andma kaitset Eesti tagavarapataljonist väljasaadetud eesti meeste – n.n. „Mässude ja rüüstamiste likvideerimise salga“- kõrval ka kohalik omakaitse. Ja mäletatavasti (?) asutatigi esimesena just Antslasse, kus teostatakse praegused manöövrid, Tartu Eesti Maleva Büroo Antsla osakond. Omakaitse võrk, kuigi küll põranda all, markeerus ka Saksa okupatsiooni ajal, mis asus õige hoogsalt ja rohkearvuliselt (üle Eesti suuremas arvus) tegevusse okupatsiooniaja lõpuga, visalt sõdides Eesti riigi kaitsjate ja loojate ridades Vabadussõja rasketel heitluspäevadel. Rahuaja olukorras võrulased ei ole uustanud teesi- t a h a d  r a h u s  e l a d a,  v a l m i s t u  s õ j a l e – ja seda just seepärast, et Võrumaal on veel värsked mälestused lähemast minevikust, mis kohustavad omakaitsele. Mul on isiklikult võimalus olnud jälgida paari aasta eest Võru ja Võrumaa kaitseliidu õppetegevust ja alati on neis valitsenud täiesti teadlik ja innukas töö nii kaitseliitlastelt kui naiskodukaitsjailt, alates juhtidest ja lõpetades reamalevlasiga. Võib olla on olnudki kaitseliidu keskjuhatajale ülalt selgitatud põhjused aluseks, et just esimesed suuremad sügismanöövrid juhituna ja algatatuna KL peastaabilt testatakse Võrumaal Antsla rajoonis, kus just Võru maleval on see au ja õnn võtta osa põhiüksusena valgete poolel. Kahtlemata on niisugused suuremad õppused väga õpetlikud nii reamalevlastele, naiskodukaitsjaile kui- ja väga rohkesti- vanemaile kaitseliidu juhtidele. Juhid õpivad praktiliselt juhtima oma üksusi, saavad kogemusi staabi teenistuse alal ja osalt uuritakse isegi lahingtegevuse suundi; malevlased tutvuvad tegevustega, millised on õige lähedased sõjaaegsetele, õpivad kandma raskusi jne., kuna naiskodukaitselased õpivad tagala teenistust ja eriti masside toitlustamist. Ühe sõnaga, Võru ja Võrumaa naine ja mees armastusest oma kodumaa vastu ja tahtest olla valmis kodu kaitseks- vabatahtlikult, õpivad neis manöövreis seda, mida läheb vaja tegelikus kaitsetegevuses tõsistel kaitseaegadel ja ei ole kahtlust, et need õppused ning massiline kogumine kõigis osavõtjais, kes oma igapäevases elus elavad laiali ja üksikult, tõstavad usku oma jõusse ning annavad uut jõudu tegevuseks. Teatavasti on ka Kaitseliidu Keskjuhatus omalt poolt teinud kõike, et õppused teostuksid kõigiti hästi ja väljaõppe mõttes eeskujulikult. Soovin Võru malevlastele võrulasena selleks suureks õppeharjutuseks sõjamehelikku tuju ja palju edu!

Ajaleht „Elu“ nr.76, ilmunud 1 oktoobril 1933. Artikkel on Hengo Tulnola poolt kogutud materjalide seast Vabadussõja Ajaloo Komitee jaoks. Eesti Rahvusarhiiv.